Einsteini vabanduseks.

Miks siiski mitte keegi pole näinud, et Lorentz-teisendused kasutavad "dubleeritud vaatlejat"? Analoog ju on selgelt olemas: Cartesiuse koordinaadistiku enda ja koguni "pidevuse" kasutamisega "mõttelisis katseis". Mõõtes mingil kiirusel u kahe keha vahemaa AB = ut, peame me neid vaatlema alul ühest, siis teisest inertsiaalsüsteemist, kui meile juba on antud relatiivne kiirus v, mille me võime paigutada x-teljele. Jäädes aga (näiteks) Vaatlejaks kehale A, saame anda vaid ühe kiiruse v kirjelduse, funktsiooniga: f(ut) = ut - vt = ut(1 - v/u). Lisaks: saame näidata keha A jaoks keha B asukoha ajahetkel t (seosest ut): g(ut) = ut/(1 - v/u). Sellised funktsioonid f ja g - iseloomustavad inertsiaalsüsteemide R(A) ja R(B) omavahelist kiirust v. Kui aga raadiusvektori r = AB = ut ja kiirusvektori v vahel on mingi nurk (alfa), on lihtne see "paigutada" funktsioonidesse f ja g: f(ut) = ut(1 - (v/u)cos(alfa)); ja g(ut) = ut/(1 - (v/u)cos(alfa)). Kui kasutada nende funktsioonide jaoks keelelist väljendust, siis "f - kirjeldab alghetke vaatlejale A" - kui I. sündmust; "g - kirjeldab aga Signaali u jõudmise kohta A taustsüsteemis" - sündmusena II. Mõttelises arutluses tekib aga ka paratamatu küsimus "peegeldusfunktsioonide olemasolus"? Tõepoolest, näitena võib ju tuua Kuu asukoha mõõtmised Maalt. Kuid. Kuid see "ei oleks mõttekas", sest Kuu ei lähene ega kaugene Maast, ja sellise mõõtmisega me saame NIMELT dimensiooni y muudu, ehk funktsiooni L - kui Lorentz-teguri, II. sündmuse kui 2gL(ct) = 2(ct)/(1 - v/c)(1 + v/c). NB! Nimelt illustratiivse näitena ongi Kuu-Maa vahemaa mõõtmine määrav ka "dimensiooni y' efemeersusest - näilisusena" - sest "mõõtmise ajal liigub Kuu täpselt niipalju oma teekonnal edasi, dimensioonis z, niiet y' = Ly. Otstarbekam ongi seetõttu vaadelda teisendusfunktsiooni f(+) kui kiiruse v kirjeldust - kui B on möödunud A koordinaadistikus punktist x = 0. Vabandusena? Nimelt, sest kuitahes "täpselt" me midagi ka kirjeldame - on soov lihtsustada alati olemas: "KUI ikka oleks ka B-l!?"

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...: Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises

kommentaar

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...: Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises "liikumises" sedavõrd paradoksaalseks kujunenud, ...

kommentaar

Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuses - seletus tõenäosuslainetena.

Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises "liikumises" sedavõrd paradoksaalseks kujunenud, et lihtsalt pidi midagi kardinaalset "välja mõtlema". "Duaalsuse printsiibi omaksvõtt oli, nagu nüüd näha, ilmne viga Loodusteadlastel Lorentz' ja Poincare' oli väljatöötatud "Aeglaste elektronide kinemaatikateooria". See mõtestas lahti apoorilise dilemma: Miks ei ole mõõdistatav e liikumine nn. eetri suhtes, ka mitte nii suurtel kiirustel, nagu seda on Maa omaliikumine Päikesesüsteemis: "Elektron liigub täpselt niiviisi, et ei oleks täheldatavad tema liikumisest tekkida võivad efektid." Sellega: oleks pidanud, alusena, püüdma lahtiseletada nii aeglaste elektronide interferentsi ühe (väikese) augu läbimisel ning difraktsioonipildil - kahe lähestikuse ava (nn. difraktsioonivõre) läbimisel - ja tõenäosuslikul fotomeetrilisel kujutisel ekraanile. Nimelt SELLE katse seletus oleks pidanud juhtima tähelepanu faktile: sellal kui puudusid "kinemaatilised efektid" (aegruumi lineaarsetes mõõtmetes muutused) e kiiruse v sihis - jäeti vaatlemata selliste efektide v-ristsihiliste efektide olemus, mis olid mõõdetavad-seletatavad "tõenäosuslainete graafikaga". KUI oleks oldud valmis tunnistama e "trajektooride tõenäosust" - ei oleks pidanudki rääkima mingitest "lainepakettidest "in sich" - kuivõrd e-de "käitumise tõenäosuslikest Vaatlustest" ekraanil, e-osakestena. Alusetuks jäi fakt, et eksisteerib kiiruse v Doppleri ristefekt, mis seejuures, kiiruste relativistlikus lähenemises signaali kiirusele c" - annabki ju e trajektooride "üksikute e-de määramatuse-printsiibi" kui ka kogumis: nende "vaatluse tõenäosuslikkuse-pildi", ekraanil. KUI me vaatleme (mõttelist) mudelit elektronist, kui "umbmäärase asukohaga - sellisega et kogumis oleks see määratud diferentsiaali- või interferentsipildiga" - saaksime keelelis-intuitiivse seletuse: "e liigub täpselt sedaviisi, et - esialgne - "paketilaiune määramatus" väheneks - kuni "viimase elektroni üpris täpse asukohahna ekraanil (suure tõenäosusliku jõuna)". Ainult e trajektoori v-ristsihilise trajektoori tõenäosuslikkusega saab lahtimõtestada neid "valguse kiiruse c mõõdistamisete võimatust, eetri suhtes." Samas: Hubble'i punanihke lahtimõtestamine kui Doppleri ristefekt - ainumäärava mõõtmis-altina - alates teatud "kaugustest-nurkadest-kiirustest" - on ju samuti lahtiseletatav: "Meie kasutuses oleva mõõtevahendi (signaali c) ettemääratusega. Nii kiirus v kui ka signaali kiirused u - on meile etteantud - niikui kõik matemaatilised suurused, mis on meile antud ning millega me ei oska ega tahagi midagiu ette võtta.

Galilei teisendus, kiiruse v sihil, kui Inertsiaalsete Süsteemide relatiivse liikumise kirjeldus.

kommentaar

Liikumisseosed - funktsionaalsete vastavusseostena - algebralises arutluses.

Laskumata nn. Boole´i algebra tingimuslike kokkulepete lahtimõtestamisele, püüan näidata: Liikumisteisendused ("minu mudelis") saavad oma olemuse kätte esmastest määratlustest: relatiivne kiirus v; Signaali kiirus u; ning (vastava) Vaatleja poolt teostatavad "tehted liikumisfunktsioonidega" . Primaarsena tuleb vaadelda kiiruste v ja u "omavahelist seost": Relatiivses Aegruumi homoteetsusena (risti etteantud kiiruse v sihiga) kujul: y´= ky; milles k = (+,-)(1 - (v/u)^2)^(-1/2). Niipea kui selline seos kehtib (vähemalt) kahe elemendi vahel hulkades, on OLEMAS vastavad üldelemendid seostega f(ct) = ct(1 - (v/u)cosa) ja neid sisaldavate hulkade/Ruumide seos on kujul: f(E) = F; kusjuures hulgad E ja F asuvad omaendi aegruumides R(E) ja R(F). Milleks selline "ülekõnelemine"? Kuid selleks et rõhutada: Primaarsena määratletud relatiivsete ruumide/hulkade E ja F omavahelisi vahekordi (ja olemust!) - ei saa (enam) muuta - ka mitte nn. "pöördfunktsiooni rakendamisega - teisenenud ruumile/hulgale! Nii et kui me RAKENDAME f(g(F))) = F, siis ka "mistahes "vahepealne relatiivne" ruum "teisenduste bijektsioonides" - on risthomoteetne seosena y´= ky. Selline arutlus EI OLE enesestmõistetav "tavalises algebras", milles algebralised avaldised on "grupiliselt taandatavad-koondatavad" jne. OLULINE: funktsiooni f(ct) rakendamine MÄÄRAB kiirused v ja u ning nendevahelised seosed; pöördfunktsioon g(ct) määrab aga nii "esmase sündmuse - kui alghetke" ja "teisese sündmuse - kui lõpp(vaatlus)hetke" vahelise VAHEMAA Vaatleja taustsüsteemis; samas kui liitrakendus g(f(ct)) - määrab juba "sündmustevahelise intervalli pikkuse" - mistahes inertsiaalsüsteemis (nii algses kui ka relatiivses!). //Näide ehitustöölt. KUI sein on juba kord "viltu laotud" - ei "paranda" seda mitte mingi nihutamisega!?//

Gravitatsioonist või "Vabaliikumise valikuist - Vaatleja olemasolul."

Ilmaruumi Mudeleid ei tohiks koostada füüsikud, kuitahes kompetentsed matemaatikas!? On (jällegi!) tõsi Hamilton Carteril (g+), milles ta esitas vajaduse "ülevaadata ligi 200 aasta-tagune formuleering "gravitatsioonist": kas siis JÕUNA või RUUMIKÕVERUSENA. Püüaksin (ekspromt) keeleliselt (eesti keelele omaselt, millel puudub "tuleviku-vorm grammatiliselt!)lahtimõtestada mõlemaid vaateid (et mitte öelda Ilmavaateid - kui omamoodi duaalselt vastandlikke). 1. Mingi keha inerts - see on selle ruumielemendi OLULISUS - kas siis "kogukeha liikumisenergiana" (potentsiaalse ja kineetilisega, "naabrite suhtes") või kui sel kehal puudub "iseseisev monaadsus" - siis koostisosade/monaadide hulgateoreetilise summana. Sellises kontekstis on igal (suuremal) kehal "omaenda valitud OLEK" - eraldi mis puudutab "Vaatlejana ruumimõõtmist (ruumis olevate, mingite seoste läbi olemasolevate)". Newton kasutas sõna "jõud" - määratledes seda oma III seadusega kui "vastastikust mõju". Eesti keeles (väga sageli Piiblis!) on "ebavõrdsete mõjude" kohta esitatud iidne sõna: "VÄGI". Tõepoolest: Kuigi me sooviksime (see on nii inimlik!) käsitleda "Olemasolevat Universumit" - Looduna Isiksuse poolt, puudub sellisel mõistel Loodusteaduses otstarbekus. Seevastu näiteks akad. Vernadski rühma poolt esitatud "Avatud Isearenevate Süsteemide Teooria" vastab ammendavalt: "Üleüldises entroopilises Maailmas, lõputus ruumis ja ajas - tekivad paratamatusega iseeneslikult "negentroopsed keskmed" (olgu siis Päikesed, Galaktikate keskmed jne.) - mis omakorda "ORIENTEERIVAD RUUMI" - ja (taas)algab "ARENG": aegruumiliselt sissekodeeritud arengusuund (näiteks "parem-vasak"). 2. "VÄELISE VAATLEJA" (eelnevast) olemasolu ei saa aga rakendada LOrentz-teisendustes, millega on pandud "keeld" informatsioonilevikule, kiiremini kui valgus. Kas ja milleks aga tekkis selline Postulaat: Valguse kiiruse c, kui Signaali,absoluutsusest - igas inertsiaalsüsteemis eraldi vaadelduna? Vastus on ilmne: Lorentz-teisendused muutuksid imaginaarseiks - ja mõni (kestahes, nii nagu näiteks MINA!) viks väia, et mistahes meile etteantud kiirused - on absoluutsed - seega on absoluutne ka Ruumi-mõõtev Signaal!