Einsteini vabanduseks.

Miks siiski mitte keegi pole näinud, et Lorentz-teisendused kasutavad "dubleeritud vaatlejat"? Analoog ju on selgelt olemas: Cartesiuse koordinaadistiku enda ja koguni "pidevuse" kasutamisega "mõttelisis katseis". Mõõtes mingil kiirusel u kahe keha vahemaa AB = ut, peame me neid vaatlema alul ühest, siis teisest inertsiaalsüsteemist, kui meile juba on antud relatiivne kiirus v, mille me võime paigutada x-teljele. Jäädes aga (näiteks) Vaatlejaks kehale A, saame anda vaid ühe kiiruse v kirjelduse, funktsiooniga: f(ut) = ut - vt = ut(1 - v/u). Lisaks: saame näidata keha A jaoks keha B asukoha ajahetkel t (seosest ut): g(ut) = ut/(1 - v/u). Sellised funktsioonid f ja g - iseloomustavad inertsiaalsüsteemide R(A) ja R(B) omavahelist kiirust v. Kui aga raadiusvektori r = AB = ut ja kiirusvektori v vahel on mingi nurk (alfa), on lihtne see "paigutada" funktsioonidesse f ja g: f(ut) = ut(1 - (v/u)cos(alfa)); ja g(ut) = ut/(1 - (v/u)cos(alfa)). Kui kasutada nende funktsioonide jaoks keelelist väljendust, siis "f - kirjeldab alghetke vaatlejale A" - kui I. sündmust; "g - kirjeldab aga Signaali u jõudmise kohta A taustsüsteemis" - sündmusena II. Mõttelises arutluses tekib aga ka paratamatu küsimus "peegeldusfunktsioonide olemasolus"? Tõepoolest, näitena võib ju tuua Kuu asukoha mõõtmised Maalt. Kuid. Kuid see "ei oleks mõttekas", sest Kuu ei lähene ega kaugene Maast, ja sellise mõõtmisega me saame NIMELT dimensiooni y muudu, ehk funktsiooni L - kui Lorentz-teguri, II. sündmuse kui 2gL(ct) = 2(ct)/(1 - v/c)(1 + v/c). NB! Nimelt illustratiivse näitena ongi Kuu-Maa vahemaa mõõtmine määrav ka "dimensiooni y' efemeersusest - näilisusena" - sest "mõõtmise ajal liigub Kuu täpselt niipalju oma teekonnal edasi, dimensioonis z, niiet y' = Ly. Otstarbekam ongi seetõttu vaadelda teisendusfunktsiooni f(+) kui kiiruse v kirjeldust - kui B on möödunud A koordinaadistikus punktist x = 0. Vabandusena? Nimelt, sest kuitahes "täpselt" me midagi ka kirjeldame - on soov lihtsustada alati olemas: "KUI ikka oleks ka B-l!?"