tutorial analytics

iframe width 480 height 270 src https://www.youtube.com/embed/O_VB95cw-qA frameborder 0 allowfullscreen> /iframe>

kommentaar

Albert Einstein Quote: Science without religion is lame, religion without science is blind. - Refspace

Albert Einstein Quote: Science without religion is lame, religion without science is blind. - Refspace: Albert Einstein Quote: Science without religion is lame, religion without science is blind. - Refspace

kommentaar

Pühendus: "Noorele füüsikahuvilisele Eha Eevere'le tõlkijalt /allkiri: Ivar Piir/ 27.05.86.

Kingituseks raamat: F.HERNECK "Albert Einstein", Saksa keelest tõlkinud I.Piir, Tallinn. "Valgus" 1982 Auhinnaks füüsikateemaliste kirjandite võistlustööle. //Ei kommentaari?! - "Kaagveresse tüdrukute saatmise" üle!//

Einsteini vabanduseks.

Miks siiski mitte keegi pole näinud, et Lorentz-teisendused kasutavad "dubleeritud vaatlejat"? Analoog ju on selgelt olemas: Cartesiuse koordinaadistiku enda ja koguni "pidevuse" kasutamisega "mõttelisis katseis". Mõõtes mingil kiirusel u kahe keha vahemaa AB = ut, peame me neid vaatlema alul ühest, siis teisest inertsiaalsüsteemist, kui meile juba on antud relatiivne kiirus v, mille me võime paigutada x-teljele. Jäädes aga (näiteks) Vaatlejaks kehale A, saame anda vaid ühe kiiruse v kirjelduse, funktsiooniga: f(ut) = ut - vt = ut(1 - v/u). Lisaks: saame näidata keha A jaoks keha B asukoha ajahetkel t (seosest ut): g(ut) = ut/(1 - v/u). Sellised funktsioonid f ja g - iseloomustavad inertsiaalsüsteemide R(A) ja R(B) omavahelist kiirust v. Kui aga raadiusvektori r = AB = ut ja kiirusvektori v vahel on mingi nurk (alfa), on lihtne see "paigutada" funktsioonidesse f ja g: f(ut) = ut(1 - (v/u)cos(alfa)); ja g(ut) = ut/(1 - (v/u)cos(alfa)). Kui kasutada nende funktsioonide jaoks keelelist väljendust, siis "f - kirjeldab alghetke vaatlejale A" - kui I. sündmust; "g - kirjeldab aga Signaali u jõudmise kohta A taustsüsteemis" - sündmusena II. Mõttelises arutluses tekib aga ka paratamatu küsimus "peegeldusfunktsioonide olemasolus"? Tõepoolest, näitena võib ju tuua Kuu asukoha mõõtmised Maalt. Kuid. Kuid see "ei oleks mõttekas", sest Kuu ei lähene ega kaugene Maast, ja sellise mõõtmisega me saame NIMELT dimensiooni y muudu, ehk funktsiooni L - kui Lorentz-teguri, II. sündmuse kui 2gL(ct) = 2(ct)/(1 - v/c)(1 + v/c). NB! Nimelt illustratiivse näitena ongi Kuu-Maa vahemaa mõõtmine määrav ka "dimensiooni y' efemeersusest - näilisusena" - sest "mõõtmise ajal liigub Kuu täpselt niipalju oma teekonnal edasi, dimensioonis z, niiet y' = Ly. Otstarbekam ongi seetõttu vaadelda teisendusfunktsiooni f(+) kui kiiruse v kirjeldust - kui B on möödunud A koordinaadistikus punktist x = 0. Vabandusena? Nimelt, sest kuitahes "täpselt" me midagi ka kirjeldame - on soov lihtsustada alati olemas: "KUI ikka oleks ka B-l!?"

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...: Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises

kommentaar

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...

liikumisest: Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuse...: Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises "liikumises" sedavõrd paradoksaalseks kujunenud, ...

kommentaar

Aeglaste e diferents ja inegreerumine - tõenäosuses - seletus tõenäosuslainetena.

Osake/lainepakett duaalsuse efemeersusest. Olukord aastaks 1805 oli füüsikalises "liikumises" sedavõrd paradoksaalseks kujunenud, et lihtsalt pidi midagi kardinaalset "välja mõtlema". "Duaalsuse printsiibi omaksvõtt oli, nagu nüüd näha, ilmne viga Loodusteadlastel Lorentz' ja Poincare' oli väljatöötatud "Aeglaste elektronide kinemaatikateooria". See mõtestas lahti apoorilise dilemma: Miks ei ole mõõdistatav e liikumine nn. eetri suhtes, ka mitte nii suurtel kiirustel, nagu seda on Maa omaliikumine Päikesesüsteemis: "Elektron liigub täpselt niiviisi, et ei oleks täheldatavad tema liikumisest tekkida võivad efektid." Sellega: oleks pidanud, alusena, püüdma lahtiseletada nii aeglaste elektronide interferentsi ühe (väikese) augu läbimisel ning difraktsioonipildil - kahe lähestikuse ava (nn. difraktsioonivõre) läbimisel - ja tõenäosuslikul fotomeetrilisel kujutisel ekraanile. Nimelt SELLE katse seletus oleks pidanud juhtima tähelepanu faktile: sellal kui puudusid "kinemaatilised efektid" (aegruumi lineaarsetes mõõtmetes muutused) e kiiruse v sihis - jäeti vaatlemata selliste efektide v-ristsihiliste efektide olemus, mis olid mõõdetavad-seletatavad "tõenäosuslainete graafikaga". KUI oleks oldud valmis tunnistama e "trajektooride tõenäosust" - ei oleks pidanudki rääkima mingitest "lainepakettidest "in sich" - kuivõrd e-de "käitumise tõenäosuslikest Vaatlustest" ekraanil, e-osakestena. Alusetuks jäi fakt, et eksisteerib kiiruse v Doppleri ristefekt, mis seejuures, kiiruste relativistlikus lähenemises signaali kiirusele c" - annabki ju e trajektooride "üksikute e-de määramatuse-printsiibi" kui ka kogumis: nende "vaatluse tõenäosuslikkuse-pildi", ekraanil. KUI me vaatleme (mõttelist) mudelit elektronist, kui "umbmäärase asukohaga - sellisega et kogumis oleks see määratud diferentsiaali- või interferentsipildiga" - saaksime keelelis-intuitiivse seletuse: "e liigub täpselt sedaviisi, et - esialgne - "paketilaiune määramatus" väheneks - kuni "viimase elektroni üpris täpse asukohahna ekraanil (suure tõenäosusliku jõuna)". Ainult e trajektoori v-ristsihilise trajektoori tõenäosuslikkusega saab lahtimõtestada neid "valguse kiiruse c mõõdistamisete võimatust, eetri suhtes." Samas: Hubble'i punanihke lahtimõtestamine kui Doppleri ristefekt - ainumäärava mõõtmis-altina - alates teatud "kaugustest-nurkadest-kiirustest" - on ju samuti lahtiseletatav: "Meie kasutuses oleva mõõtevahendi (signaali c) ettemääratusega. Nii kiirus v kui ka signaali kiirused u - on meile etteantud - niikui kõik matemaatilised suurused, mis on meile antud ning millega me ei oska ega tahagi midagiu ette võtta.